Kuu Pia juures sai otsa....koik läks nii nagu minema pidi....tegelt olen ikka rahul et sain tema juures olla kuigi ma ei saanud oppida seda mida ihkasin aga oppisin koike muud.
Olen nüüd nädal aega olnud pere juures Lübbeckes kus naine on eestlane ja mees saksalane. Neil on kaks last.....Olen neil kodus aidanud koristada ja aias töötada ja saan süüa ja magada.
Pühap. 18-31 juuli osalen Bielefeldi tantsufestivalil. Ööbimise leidsin couchsurfing.com kaudu kus saan ühe perekonnas elada ...Usun et tuleb huvitav aeg. Ilus punkt minu reisile.Augustis Eestisse sest reisimise etapp on selleks korraks läbi ja usun siiralt et nüüd hakkab kodus asjad klappima.....saan hotellis tööd ja ka tantsida....ääretult monus on üksi reisida kui ka natuke raha on.
Thursday, July 15, 2010
Wednesday, June 30, 2010
Miski siin ei klapi.Kas teen siis õigesti või mitte?
Üritan järgnevat kirjutada võimalikult ausaklt et ma ennast liialt ei õigustaks.
Mõtlesin et võiks proovida siin tööd leida. Ütlesin Piale, et jään siia juhul kui aitad mul töökoha leida ja siis saan ma ka 150 eurot kuuraha maksta(tavaliselt vabatahtlikud ei pea maksma aga meil oli oma kokkulepe). Alguses mõtlesin et võin töötada hotellis koristajana,restoranis või kohvikus köögiabiline või mis mulle kõige rohkem sobiks lapsehoidmine. Pia oli nõus mind aitama. Kõigepealt käisime küsimas naabritelt kes varsti avavad kohviku ja võõrastemaja aga kuna avamiseni läheb veel aega ja saadakse omajõududega hakkama ....seega eiii...olin natuke kurb sest see oleks koha suhtes väga sobinud....aga kui ei siis ei.Siis läksime Piaga Hatzenporti linnakesse restorani või kohvikusse küsima tööd...ausalt öeldes tundsin mina ennast väga ebakindlalt sest sisetunne ütles et see ei ole õige töö restoranis või hotellis aga samas mõtlesin et pean sellest hirmust üle saama...et see on lihtsalt tobe blokk millest on vaja üle olla.
Esimeses restoranis öeldi et ei vajata abilist. Siis läksime järgmisesse restorani ja meiega suhtles üks kena naisterahvas.....muideks ma palusin Piat et tema räägiks minu eest sest nagu juba paljud teavad et lähen krampi kui võõrastega rääkima pean ja kõik vajalikud sõnad lähevad meelest.......niisiis Pia küsis naiselt kas on pakkuda tööd köögiabilisena või toakoristajana. Siis tuli restorani omanik, kes oil rahvuselt portugalane. Enamus ajast suhtles Pia erinevatel teemadel nii mehe kui naisega ja aeg läks ja läks ja mina jõudsin õhtu jooksul juua cocat ja kaks teed, ta tegi meile välja........lõpuks nad ütlesid et ma oleksin kelneri abi, ehk aitaksin nõusid koristada ja joogi lauale viia aga hiljem juba kelnerina.......mina olin suht ehmunud ja jäin mõtlikuks sest ma arvan et ma ei ole valmis selliseks tööks aga omanik ütles et kõik on nii lihtne ja ta on alati kätte saadav ja me kõik aitame sind....siis mõtlesin et võibolla tõesti on see koht mulle määratud aga endiselt ei olnud sisetunne hea. Lõpuks siis otsustasime et nad võtavad ühendust.....muideks rahaasjus me sel korral ei peatunud kuigi oleks võinud.
Segaste tunnetega koju jõudes ütles Pia et ma olen tõesti teistsugune kui võõrastega suhtlema pean..... närviline, kartlik koguni hirmul....jah ma olingi selline.... ma ei saa sinna midagi teha ...kui olen ärevuses siis ei tea kuidas olla mida öelda aga võibolla oli see märk et see ei ole minu töö ja hiljem kodus ma ütlesin Piale et ma ei taha seda töökohta ja Pia ütles et oleneb ka kui palju palka mulle makstakse.
Pia ütles et pean ennast rohkem usaldama ja riskima....ma arvan et ma teengi seda aga ma tahan alati seda hea tundega teha.
Umbes paar päeva hiljem tuli omanik meie juurde koju ja küsis kas ma ei tahaks tulla proovima kelneriabilise tööd.Mina olin suht ehmunud ega ei osanud väga midagi vastata kui seda et pean mõtlema.....õnneks tuli ka Pia ja küsis mis palk oleks.Mees vastas et 5 eurot. Pia ei olnud sellega nõus sest köögiabiline saab juba 7 eurot tund,Ja nii nad siis vaidlesid sõbralikult kuni ma ütlesin ainult et kui ma tahan tulla siis ma helistan ja jätsin nad edasi vestlema.......kokkuvõttes oli mees väga hea jutuga aga jumal tänatud et Pia ta natuke paika pani et keegi ei tule kelneriks 5 eurot tund....ja loomulikult ma ei helistanud omanikule.
Siis Pia üürniku Manuela kaudu sain teada et on üks netilehekülg kus pakutakse väikeseid töökohti. Need mis ma sealt leidsin olid köögiabilise töö või toakoristajana hotellis. Üks enamvähem sobiv töökoht oli ühes kreeka resoranis köögiabilisena kus tuli salatid ette valmistada ja koristada.Kuna see restoran asus ühes väikses linnas kuhu Pia pidi nagunii minema siis mõtlesime et lähme siis vaatame mis täpselt teha tuleb. Läksime siis linnakesse kus kõigepealt käisime ühe tervendamissalongi avamisel, kus pakuti erinevaid teenuseid(erinevad massaazid, reiki, meditatsioon jne.).Pia jäi sinna juttu ajama ja ma mõtlesin et lähen vaatan kuidas see restoran välja näeb ja kui seal tõesti töötavad ainult mehed siis keeldun katekooriliselt seal töötamast......Kui restorani otsisin olin kohutavalt ärtevuses ja väga paha tunne oli. Nii kui ma seda restorani kaugelt nägin ja ukse ees seisis üks tume mees siis mõtlemata kõndisin tagasi......ma ei tea kas tõesti läks jänes püksi aga
tekkis suur vabanemine hinges kui tagasi jalutasin.Ütlesin Piale et me ei lähe sinna küsima.Tema ei saanud sellest aru miks ma nii otsustasin aga ma tundsin et see on õige tegu. Aga idee et võiksin lapsehoidjana töötada tundub mulle meelt mööda ja see tekitab minus turvalisema tunde.
Siis keskendusime ainult lapsehoidmise töökoha otsimisele. Tekkis idee et panna kuulutus ülesse lasteaedadesse.Selleks oli vaja välja mõelda tekst mis kutsuks emmed-issid helistama.
Ok.....minu jaoks ükskõik missuguse kuulutuse haarava teksti väljamõtlemine on kohutavalt keeruline isegi peaaegu võimatu....isegi eesti keeles ei suudaks midagi rabavat välja mõelda. Seega lootsin et äkki Pia aitab välja mõelda ja ka paberile ilusa käekirjaga vormistada.Piaga rääkides ütles et mina mõelgu tekst välja ja tema parandab...ok tegelt see on ju normaalne ja loogiline et mina mõtlen ja Pia parandab....no ma siis mõtlesin ja pakkusin välja variandi et neiu eestist otsib tööd lapsehoidjana ja edasi muidugi vajalikud andmed.......targemat ma ei osanud välja mõelda ja ega ma rahul ka polnud sellega......midagi peab veel seal olema mis mind eriliseks teeb aga mis asi see täpselt olema peaks ...ei osanud välja mõelda.
Pia vaatas mind ka imelikult ja andis paar soovitust aga kokkuvõtteks ma ikka ei jäänud rahule ega osanud ka midagi muud välja mõelda ja Pia ütles et tee nüüd paar kuulutust ja kohe lähme kahte lasteaeda.Mina jäin ehmunult teda vaatama et ma pean kuulutuse ISE valmis tegema kiiresti ja mul on ainult mitte väga hea paber ja pastakas......ja ta ei aitagi mul seda ära teha...olgem ausad ....olin suht pettunud, sest teadsin et isetegemisest midagi head välja ei tule aga ma pidin ju proovima....sest kui ma oleks öeldud et ma ei tee seda ja sina pead seda tegema siis oleks see väga lapsik olnud......ok ma siis võtsin paberi ja pastaka ja hakkasin kirjutama nii hästi kui sel hetkel õnnestus ja välja tuli nagu viie aastase lapse kirjutatud kuulutus ja näitasin seda piale ja ütlesin et selle kuulutusega ma küll lasteaeda ei lähe.Pia nõustus.....ise olin suht vihane enda peale......mõtlesin et kui Pia seda minu eest ära ei tee siis pean arvutis proovima teksti valmis teha. Käisime siis lihtsalt kahes lasteaias kodu lähedal linnakeses ja küsisime kasvatajalt, et kas võib kuulutuse üles panna ja küsisime ka et kas ta juhuslikult teab kedagi kes lapsehoidjat otsib .Muidugi keegi ei osanud kohe vastata. Lisaks jagas ka Pia oma tantsukeskuse visiitkaarte lasteaedadesse.
Sel ajal ma mõtlesin et kui see töö otsimine mulle mõnu ja head tunnet ei paku siis midagi ei juhtu kui ma tööd ei leia ja kuna minu suhted Piaga päevpäevalt natuke pingestuvad siis äkki peaks edasi rändama.....samas mõtlesin et äkki peaks ikka edasi jääma ja üle saama, läbi minema probleemist.
Meil on olnud natuke lahkhelisid aga üldiselt ma suhtlen temaga meeldivalt aga tunnen et see pinge minus muudkui veereb ja veereb. Nii kui mind midagi häirib Pia juures siis mul tekib tunne et ma ei kannata enam siin olla ja mõnikord on selline tunne et ma varsti plahvatan aga loodan et seda ei juhtu...sest see on minu probleem ja ma ei tohi seda Pia peale valada.
Minu sisetunneb annab märke et on aeg edasi liikuda. Olgu töö otsimisega kuidas on see ei olnud minu põhieesmärk vaid üks võimalus aga kui see ei teostu siis teostub kuskil mujal näiteks töö minu kodus, hotellis mul on ju töökoht olemas pean sinnani lihtsalt jõudma aga enne tuleb rändamised ära rännata.
Veel tööotsimise teemast. Pärast lasteadades käimist ütlesin et teen arvutiga kuulutused.Siis tuli kätte tänane päev 30 juuni ja see on minu vabapäev. Läksin siis Koblenzisse neti et uurida kuidasma saaksin netis lapsehoidmistööd saada sest tean et paljud noored leiavad mingi lehekülje netis kus nad registreeeuvad ja leiavad endale perekonna või perekond otsib lapsehoidjat. No ma lootsin ka siis midagi sellist leida aga tulutult.ei leidnud ühtegi usaldusväärset portaali kuhu julgeksin kuulutuse panna. Enamus tundusid kahtlased ja ka keele oskamatuse tõttu jäid mõned asjad arusaamatuks...seega kaks pool tundi tulutut tegevust. Siis rääkisin vee lemaga ja tema ütles ka et kui töökohta ei leia pole hullu ja kui ennast hästi ka ei tunne siis on aeg edasi minna. Ema ütles et võta vabalt naudi Koblenzit ja võta üks laevareis Moseli jõel nagu turist...seda ma peaksin tegema enne kui ära lähen.
Kui samal õhtul koju jõudsin ja Piaga teed jõin siis mainisin et lähen ka homme linna siis ütles ta et ta oli ju lasteada öelnud et paneme homme kuulutuse ülesse sest nädalapärast pannakse lasteaed kinni........mina ei teadnud seda ilmselt ma ei saanud aru kuinad sellest rääkisid sest mina teadsin, et kuu lõpuni kestab lasteaed(järelikult oleneb lasteaiast).Ütlesin piale et ok siis ei tee kuulutust sest on mõtetu teha kuulutust nädalaks ajaks...ausalt öeldes minul on ükskõik aga tema arvatavasti solvus ja arvab et ma ei pinguta piisavalt et tööd saada ja tema on mind nii palju aidanud ja mina ei teegi midagi......tegelt õigus ju ta on tõesti ju aidanud mind...lihtsalt nõme et ta sellepärast solvund on. Ma ütlesin talle jah et tahan siia jääda aga samas minu plaanid, tunded muutuvad tihti........ma peaks temaga homme rahulikult rääkima et midagi ei juhtu kui ma tööd ei leia ja pärast üheksandat juulit võin talle nädala kaupa raha anda ja äraminekust räägin siis kui tean kindlalt kuhu ma järgmiseks lähen aga aeg selles majas hakkab minu jaoks lõppema.
........või mida ma peaks teisiti tegema, et me mõlemad oleks rahul ja rõõmsad.?????Kas peaksin edasi pingutama või kuulama oma sisetunnet.????
Üritan järgnevat kirjutada võimalikult ausaklt et ma ennast liialt ei õigustaks.
Mõtlesin et võiks proovida siin tööd leida. Ütlesin Piale, et jään siia juhul kui aitad mul töökoha leida ja siis saan ma ka 150 eurot kuuraha maksta(tavaliselt vabatahtlikud ei pea maksma aga meil oli oma kokkulepe). Alguses mõtlesin et võin töötada hotellis koristajana,restoranis või kohvikus köögiabiline või mis mulle kõige rohkem sobiks lapsehoidmine. Pia oli nõus mind aitama. Kõigepealt käisime küsimas naabritelt kes varsti avavad kohviku ja võõrastemaja aga kuna avamiseni läheb veel aega ja saadakse omajõududega hakkama ....seega eiii...olin natuke kurb sest see oleks koha suhtes väga sobinud....aga kui ei siis ei.Siis läksime Piaga Hatzenporti linnakesse restorani või kohvikusse küsima tööd...ausalt öeldes tundsin mina ennast väga ebakindlalt sest sisetunne ütles et see ei ole õige töö restoranis või hotellis aga samas mõtlesin et pean sellest hirmust üle saama...et see on lihtsalt tobe blokk millest on vaja üle olla.
Esimeses restoranis öeldi et ei vajata abilist. Siis läksime järgmisesse restorani ja meiega suhtles üks kena naisterahvas.....muideks ma palusin Piat et tema räägiks minu eest sest nagu juba paljud teavad et lähen krampi kui võõrastega rääkima pean ja kõik vajalikud sõnad lähevad meelest.......niisiis Pia küsis naiselt kas on pakkuda tööd köögiabilisena või toakoristajana. Siis tuli restorani omanik, kes oil rahvuselt portugalane. Enamus ajast suhtles Pia erinevatel teemadel nii mehe kui naisega ja aeg läks ja läks ja mina jõudsin õhtu jooksul juua cocat ja kaks teed, ta tegi meile välja........lõpuks nad ütlesid et ma oleksin kelneri abi, ehk aitaksin nõusid koristada ja joogi lauale viia aga hiljem juba kelnerina.......mina olin suht ehmunud ja jäin mõtlikuks sest ma arvan et ma ei ole valmis selliseks tööks aga omanik ütles et kõik on nii lihtne ja ta on alati kätte saadav ja me kõik aitame sind....siis mõtlesin et võibolla tõesti on see koht mulle määratud aga endiselt ei olnud sisetunne hea. Lõpuks siis otsustasime et nad võtavad ühendust.....muideks rahaasjus me sel korral ei peatunud kuigi oleks võinud.
Segaste tunnetega koju jõudes ütles Pia et ma olen tõesti teistsugune kui võõrastega suhtlema pean..... närviline, kartlik koguni hirmul....jah ma olingi selline.... ma ei saa sinna midagi teha ...kui olen ärevuses siis ei tea kuidas olla mida öelda aga võibolla oli see märk et see ei ole minu töö ja hiljem kodus ma ütlesin Piale et ma ei taha seda töökohta ja Pia ütles et oleneb ka kui palju palka mulle makstakse.
Pia ütles et pean ennast rohkem usaldama ja riskima....ma arvan et ma teengi seda aga ma tahan alati seda hea tundega teha.
Umbes paar päeva hiljem tuli omanik meie juurde koju ja küsis kas ma ei tahaks tulla proovima kelneriabilise tööd.Mina olin suht ehmunud ega ei osanud väga midagi vastata kui seda et pean mõtlema.....õnneks tuli ka Pia ja küsis mis palk oleks.Mees vastas et 5 eurot. Pia ei olnud sellega nõus sest köögiabiline saab juba 7 eurot tund,Ja nii nad siis vaidlesid sõbralikult kuni ma ütlesin ainult et kui ma tahan tulla siis ma helistan ja jätsin nad edasi vestlema.......kokkuvõttes oli mees väga hea jutuga aga jumal tänatud et Pia ta natuke paika pani et keegi ei tule kelneriks 5 eurot tund....ja loomulikult ma ei helistanud omanikule.
Siis Pia üürniku Manuela kaudu sain teada et on üks netilehekülg kus pakutakse väikeseid töökohti. Need mis ma sealt leidsin olid köögiabilise töö või toakoristajana hotellis. Üks enamvähem sobiv töökoht oli ühes kreeka resoranis köögiabilisena kus tuli salatid ette valmistada ja koristada.Kuna see restoran asus ühes väikses linnas kuhu Pia pidi nagunii minema siis mõtlesime et lähme siis vaatame mis täpselt teha tuleb. Läksime siis linnakesse kus kõigepealt käisime ühe tervendamissalongi avamisel, kus pakuti erinevaid teenuseid(erinevad massaazid, reiki, meditatsioon jne.).Pia jäi sinna juttu ajama ja ma mõtlesin et lähen vaatan kuidas see restoran välja näeb ja kui seal tõesti töötavad ainult mehed siis keeldun katekooriliselt seal töötamast......Kui restorani otsisin olin kohutavalt ärtevuses ja väga paha tunne oli. Nii kui ma seda restorani kaugelt nägin ja ukse ees seisis üks tume mees siis mõtlemata kõndisin tagasi......ma ei tea kas tõesti läks jänes püksi aga
tekkis suur vabanemine hinges kui tagasi jalutasin.Ütlesin Piale et me ei lähe sinna küsima.Tema ei saanud sellest aru miks ma nii otsustasin aga ma tundsin et see on õige tegu. Aga idee et võiksin lapsehoidjana töötada tundub mulle meelt mööda ja see tekitab minus turvalisema tunde.
Siis keskendusime ainult lapsehoidmise töökoha otsimisele. Tekkis idee et panna kuulutus ülesse lasteaedadesse.Selleks oli vaja välja mõelda tekst mis kutsuks emmed-issid helistama.
Ok.....minu jaoks ükskõik missuguse kuulutuse haarava teksti väljamõtlemine on kohutavalt keeruline isegi peaaegu võimatu....isegi eesti keeles ei suudaks midagi rabavat välja mõelda. Seega lootsin et äkki Pia aitab välja mõelda ja ka paberile ilusa käekirjaga vormistada.Piaga rääkides ütles et mina mõelgu tekst välja ja tema parandab...ok tegelt see on ju normaalne ja loogiline et mina mõtlen ja Pia parandab....no ma siis mõtlesin ja pakkusin välja variandi et neiu eestist otsib tööd lapsehoidjana ja edasi muidugi vajalikud andmed.......targemat ma ei osanud välja mõelda ja ega ma rahul ka polnud sellega......midagi peab veel seal olema mis mind eriliseks teeb aga mis asi see täpselt olema peaks ...ei osanud välja mõelda.
Pia vaatas mind ka imelikult ja andis paar soovitust aga kokkuvõtteks ma ikka ei jäänud rahule ega osanud ka midagi muud välja mõelda ja Pia ütles et tee nüüd paar kuulutust ja kohe lähme kahte lasteaeda.Mina jäin ehmunult teda vaatama et ma pean kuulutuse ISE valmis tegema kiiresti ja mul on ainult mitte väga hea paber ja pastakas......ja ta ei aitagi mul seda ära teha...olgem ausad ....olin suht pettunud, sest teadsin et isetegemisest midagi head välja ei tule aga ma pidin ju proovima....sest kui ma oleks öeldud et ma ei tee seda ja sina pead seda tegema siis oleks see väga lapsik olnud......ok ma siis võtsin paberi ja pastaka ja hakkasin kirjutama nii hästi kui sel hetkel õnnestus ja välja tuli nagu viie aastase lapse kirjutatud kuulutus ja näitasin seda piale ja ütlesin et selle kuulutusega ma küll lasteaeda ei lähe.Pia nõustus.....ise olin suht vihane enda peale......mõtlesin et kui Pia seda minu eest ära ei tee siis pean arvutis proovima teksti valmis teha. Käisime siis lihtsalt kahes lasteaias kodu lähedal linnakeses ja küsisime kasvatajalt, et kas võib kuulutuse üles panna ja küsisime ka et kas ta juhuslikult teab kedagi kes lapsehoidjat otsib .Muidugi keegi ei osanud kohe vastata. Lisaks jagas ka Pia oma tantsukeskuse visiitkaarte lasteaedadesse.
Sel ajal ma mõtlesin et kui see töö otsimine mulle mõnu ja head tunnet ei paku siis midagi ei juhtu kui ma tööd ei leia ja kuna minu suhted Piaga päevpäevalt natuke pingestuvad siis äkki peaks edasi rändama.....samas mõtlesin et äkki peaks ikka edasi jääma ja üle saama, läbi minema probleemist.
Meil on olnud natuke lahkhelisid aga üldiselt ma suhtlen temaga meeldivalt aga tunnen et see pinge minus muudkui veereb ja veereb. Nii kui mind midagi häirib Pia juures siis mul tekib tunne et ma ei kannata enam siin olla ja mõnikord on selline tunne et ma varsti plahvatan aga loodan et seda ei juhtu...sest see on minu probleem ja ma ei tohi seda Pia peale valada.
Minu sisetunneb annab märke et on aeg edasi liikuda. Olgu töö otsimisega kuidas on see ei olnud minu põhieesmärk vaid üks võimalus aga kui see ei teostu siis teostub kuskil mujal näiteks töö minu kodus, hotellis mul on ju töökoht olemas pean sinnani lihtsalt jõudma aga enne tuleb rändamised ära rännata.
Veel tööotsimise teemast. Pärast lasteadades käimist ütlesin et teen arvutiga kuulutused.Siis tuli kätte tänane päev 30 juuni ja see on minu vabapäev. Läksin siis Koblenzisse neti et uurida kuidasma saaksin netis lapsehoidmistööd saada sest tean et paljud noored leiavad mingi lehekülje netis kus nad registreeeuvad ja leiavad endale perekonna või perekond otsib lapsehoidjat. No ma lootsin ka siis midagi sellist leida aga tulutult.ei leidnud ühtegi usaldusväärset portaali kuhu julgeksin kuulutuse panna. Enamus tundusid kahtlased ja ka keele oskamatuse tõttu jäid mõned asjad arusaamatuks...seega kaks pool tundi tulutut tegevust. Siis rääkisin vee lemaga ja tema ütles ka et kui töökohta ei leia pole hullu ja kui ennast hästi ka ei tunne siis on aeg edasi minna. Ema ütles et võta vabalt naudi Koblenzit ja võta üks laevareis Moseli jõel nagu turist...seda ma peaksin tegema enne kui ära lähen.
Kui samal õhtul koju jõudsin ja Piaga teed jõin siis mainisin et lähen ka homme linna siis ütles ta et ta oli ju lasteada öelnud et paneme homme kuulutuse ülesse sest nädalapärast pannakse lasteaed kinni........mina ei teadnud seda ilmselt ma ei saanud aru kuinad sellest rääkisid sest mina teadsin, et kuu lõpuni kestab lasteaed(järelikult oleneb lasteaiast).Ütlesin piale et ok siis ei tee kuulutust sest on mõtetu teha kuulutust nädalaks ajaks...ausalt öeldes minul on ükskõik aga tema arvatavasti solvus ja arvab et ma ei pinguta piisavalt et tööd saada ja tema on mind nii palju aidanud ja mina ei teegi midagi......tegelt õigus ju ta on tõesti ju aidanud mind...lihtsalt nõme et ta sellepärast solvund on. Ma ütlesin talle jah et tahan siia jääda aga samas minu plaanid, tunded muutuvad tihti........ma peaks temaga homme rahulikult rääkima et midagi ei juhtu kui ma tööd ei leia ja pärast üheksandat juulit võin talle nädala kaupa raha anda ja äraminekust räägin siis kui tean kindlalt kuhu ma järgmiseks lähen aga aeg selles majas hakkab minu jaoks lõppema.
........või mida ma peaks teisiti tegema, et me mõlemad oleks rahul ja rõõmsad.?????Kas peaksin edasi pingutama või kuulama oma sisetunnet.????
Monday, June 21, 2010
saksamaa rännakutel
Jah, siin ma nüüd olen. Koblenzi lähedal, väikses maakohas, kus päev otsa saab kuulda lindude laulu ja saksa keelt ja see on VÄGA HEA. Selleks ma ju siia tulingi, et saksa keelt paranada, et ma suudaks vabalt rääkida, kirjutada, lugeda ja lihtsalt ennast proovile panna ja suvi huvitavaks teha, et oleks talvel millegi üle mõelda ja meenutada.
Hetkel olen vabatahtlik ühes majas mida ma arvan näiteks Eestis ei leidu.See maja räägib Piast, kes siin elab päris palju. On asju mis mulle meeldib rohkem, mis vähem. Kui väravast sisse minna siis läheb silme eest kirjuks...... kollased plastmasstulukesed puuoksa külge riputatud, maapind on kaetud heinte,kivide ja laudadega. On näha et on tehtud lillepeenar mis on kivikestega ääristatud, kust leidub nõgeseid ja umbrohtu ja lillepotte ja kompositsioone erinevates kohtades aga midagi konkreetset seal kasvamas ei näe.Veel on maja ees näha plastmass basseinikesi kus ligunevad kuuseokkad ja palju erinevat värvi ja materjaliga laude ja toole. Ja mis kõige lahedam väljas leida võib on erinevates kohtades peegleid aga sa ei saa ennast korralikult näha sest mingi puu oksake on risti ees või peegel lihtsalt liiga madalal. Igastahes palju asju mida esimesel vaatlusel ei saa aru mis selle või teise funktsioon võib olla. Ka minu tuba on huvitav. Kuna perenaise Piale ei meeldi nurgad siis on ta need erinevat moodi kaunistades üritanud varjata. Näiteks hõljuvate rätikutega või mööbliga.
Arutasime Piaga, et näiteks kuidas ma oma toa teisiti paigutaksin, sest ta teab et tema toad ei ole just kõige praktilisemalt paigutatud. No minu toas on kaks peeglit aga ma ei saa neid kasutada, sest üks peegel asetseb liiga madalal voodi kohal ja selle ees asetseb rätikukene ja teine peegel asub samuti madalal ja pimedas nurgas ja pean rätiku alt pugema ja pool kükakil peeglisse vaatama, mis on muidugi võimalik aga noh, me oleme juba kord mugavad. Ja riiuleid ei saa ka kasutada sest nende ees on kas sada ilu rätikukest või väike toolikene ja lisaks kaks lauda aga kumbagi ei saa kautada sest need on kaunistatud merekarpide, kivikeste või kunstlilledega Igastahes jõudsime arusaamale Piaga et normaalsed praktilise mõtlemisega inimesed ei tahaks siin ööbida, sest toa paigutus on kummaline ja kaootiline. Hea on tõdeda, et lisaks minule on veel kaootilisi inimesi ja see on tegelikult tore.
Piaga on ainult kurb asi, et kuna ta pakub välja erinevaid workshope küll tantsu, trummi, meditatsiooni, näitlemist jne. ja ööbimisvõimalust aga peaaegu ühtegi ei toimu. Ta on küll igalpool reklaaminud küll festivalidel,ajalehes ja jagades flayereid, mida leidub erinevates kohtades maja peal. Me jõudsime järeldusele, et tema klientideks on väga väike rindkond. Need on boheemlased, kunstiinimesed, inimesed kes tahavad eralduda normaalsest ühiskonnast ....ühesõnaga inimesed kelles on äärmine tolerantsus.....et ei juhtu midagi kui peeglisse vaatamiseks pean poolkükki minema või kui toaletti minemiseks pean kolmandale korrusele kõndima,....või lambilülitit pean otsima kas mõne riidetüki või plakati alt sest talle ei meeldi ukse lülitid.
Minule praegu meeldib siin aga hetkel arvan, et umbes juuli keskel rändan edasi sest tunnen et tahaks teha asju mida tõesti mitte kunagi võibolla ei tee....tahaks sattuda kohta kus on loomad ja nendega tegeleda...ma arvan et olen selleks valmis.....aga võibolla läheb see tunne mööda.
Mida teinud, tundnud
Esimene kohtumine Paiaga oli juba lahe. Ootasin teda rõõmsalt raudteejaamas, ise mõtlesin et pean olema valmis istuma ükskõik kui friiki autosse ja siis kuulen kuskilt kõva hardrocki tümpsu. Sain aru et Pia on lähedal, sest eelnevalt teadsin, et talle meeldib alternatiivne muusika. ......ja peatuski üks punane auto, mis nägi välja täitsa tavaline. Pia nägi välja nii kummaline et see ei üllatanud mind narmendavad püksid ja narmendav pluus. Kui ma aga autosse istusin siis esimene asi mida ma nägin oli korvike kus oli hunnik flayereid ja kleebitud tapeedi või ajakirja ribad, kus on kujutatud küll kive, küll bambusi mis oli kleebitud igalepoole. Muidugi oli autos veel igasugust staffi alates rehvitest lõpetades aroomilõhna pudelitega.
Kui tema juurde jõudsime siis see mis ma nägin oli nii kirju-mirju ja friiki, mis oli hullult lahe. Kõigepealt näitas ta mulle saali,kus ta workshope annab.See ei ole küll suur aga väikese grupiga saab küll tegeleda. Esimesed päevad magasin tantsusaalis, mis näeb tegelikult väga ilus välja....puidust põrand ja pambusest seinad ja kaks suurt katuse akent.Kõigepealt pandi mind pliidipuid tassima kuurist ülesse kolmandale korrusele tantsusaali seina äärde...ja selle riida kõrval ma ka magasin esimesed ööd.....ma mõtlesin küll et putukad ja ämblikud on nüüd maja sees aga Pia armastab igasuguseid loomi ja tal ei ole selle vastu midagi kui putukad või ämblikud majas elavad...ta on väga tähelepanelik kui õhtul autoga sõites mõnda looma või lindu näeb teepeal....Lahe oli see, et ta riputas minu madratsi ette tekikesi, mis tekitas minus tunde nagu oleksin väike laps, kes endale onni ehitab. Siis saime natuke rääkida pärast tööd ja leppisime kokku et ma maksan talle natuke ja aitan teda aias ja teen ja ostan süüa aga mul ei ole kindlat tööaega ja laseme kõigel kulgeda...mõni päev rohkem mõni päev vähem tööd.Siis otsustas et teeb köögi ülesse saali, et oleks sooja vett söögitegemiseks ja üldse mõnusam koos toimetada. Niisiis me tassisime pliidi, nõud ja muu söögi tegemiseks vajaliku ülesse tantsusaali.
Teisel päeval magasin kaua ..umbes kaheteistkümneni. Pia magas tol öösel saali kõrval toas ja läksin vaatama kas ta ka veel magab. Selgus, et Pia oli haigeks jäänud, tundus nagu tavaline viirus...palavik ja kuuma-külma hood.Ta oli terve päev voodis ja mina samuti tundsin ennast uimasena. Lugesin raamatut, jalutasin väljas ja õhtul keetsin elus esimest korda kartuleid....mis tuli muidugi hästi välja.Sõime ja rääkisime juttu- abiks sõnaraamat.
Arsti juurde.
Sellel päeval juhtus igasuguseid asju. Hommikul läksime Piaga ühte väiksesse külakesse Rheini jõe ääres.Tal oli asja asjamisi ja mina nautisin ülikorralikke ja ilusate aedadega maju ja jalutasin jõe ääres. Tagasi tulles näitas ta mulle kus saab Moseli jõe ääres ujumas käia ja korjasime paar suuremat kivi auto peal, mis on muidugi keelatud aga ometi inimesd teevad seda. Siis käis käis ta veel arsti juures sest tal kõht valutas ja söögiisu polnud.
Koju jõudes mõtlesin et võiks tööd ka teha. Kuna Pial ei olnud aega õigel ajal muru niita sest tegeles mingi festivaliga siis tema aed nägi(näeb) välja täielik dzungel...umbes puusa pikkuseni igast kõrrelisi ja nõgeseid täis...ühesõnaga palju umbrohtu.Vaja oli niita tee kuni lõkkeplatsini...seal oli juba väike tee aga see oli kohe kinni kasvamas.Minu vahenditeks oli sirp...üsna nüri ja muruniiduk mis on ilma mootorita samti nüri...lükates niidab muru aga vahepeal kiilus kinni ...või midagi sellist...ei saa ei edasi ega tagasi..hull mässamine...pia ütles et kui üle viskab siis tee vahepeal midagi muud ja hiljem võin jätkata.väikese teeraja tegemine võttis jube kaua aega ja kulutab palju energiat aga noh mna mõtlesin et mul aega küll ja pärast kolmandat päeva saingi kuni lõkkeni teeraja tehtud. Ma pidin veel tähelepanelik olema, et ma mõned taimed ja põõsakesed maha ei niidaks ja lahe asi on see et ta kasvatab bambuseid, mis asetsevad punditi siin ja seal.
Pial on kaks kassi kes mõlemad on haiged....aga ma ei ole aru saanud mis täpselt...ja oli vaja loomaarsti juurde sõita väiksesse linnakesse.Pia pani kassid punutud korvikesse mille ette oli ise meisterdanud võrekese et kassid välja ei saaks aga kui ta kassidega autosse jõudis siis kassikesed ikka pääsesid välja ja me sõitsimegi nii et üks kass peitis ennast autoistme alla ja teine kuugi asjade vahele....lisaks oli veel väga palav päev ja kassidel oli kindlasti autos väga palav ja aknaid sai ka natuke avada sest pia kartis et äkki hüppavad autost välja. Kuna me napilt olime ajagraafikust veits maas siis teel peal juhtus autoõnnetus ja me pidime teist teed pidi sõitma ja jäime loomaarsti juurde hiljaks.Arstil oli juba mingil operatsioonil ja ei saanud tegeleda kassidega ja üks kass kes auto istme alla puges ei olnud võimalik kätte saada ja pia oli suht närvis aga mina seevastu üllatusin et mina suutsin kõige juures rahulikuks ja veits ükskõikseks jääda..tavaliselt ma lähen ka endast välja kui miski normaalne pole ja muidugi see olukord oli nii tobe...ta enda tervis ei olnud ka kõige parem aga mõtlesin et need on tema kassid, tema asi seda lahendada. Ta sai ikka mingid rohud kassidele ja sõitsime kodu poole. Ma ütlesin rahulikult et võibolla on parem kui ta kuskilt korraliku kassipuuri muretseb siis tal ka vähem muretsemist ja pabistamist. Siis ta mõtles natuke ja otsustas ema käest korraliku kassipuuri võtta.
Pärast kasside janti toimus õhtul dzembetund kolme naisega. Võib arvata et ta hull mutt ja kruvid logisevad aga temas on tegelt ka palju head ja positiivsust mida teistes inimestes vähe ja ma hindan seda. Ta on näiteks väga hea õpetaja ja suudab luua ülihea atmosfääri oma tundides. Ka minagi sain veits mängida ja see oli väga lõbus.
Disko aeg
Pärast askeldamist aias sõitsime Bonni lähedale alternatiivmuusika diskole. M ei ole kindel kas meil Eestis üldse sellist kohta on...Võibolla Überblingen Tallinas aga see kus meie tantsisime oli väike ja inimesi oli ka vähe, enamus üle kolmekümne. Nii me siis vabastasime oma vaimu ja tantsisime ennast tühjaks kella viieni. Lahe on see et Pial on nii omapärane tantsustiil...selline jõuline samas hingestatud....on näha et lisaks temas ka teiste liikumises on tunda et nad naudivad muusikat ja oma vabat liikumist ilma et nad peaksid ennast kontrollima...see nägi välja nagu tantsuteraapia
Hommikul kell viis jõusime Pia ema juurde, kus ma magasin kuni päeval kella neljani kui Pia mind ülesse äratas. Sõime niiöelda hommikusööki ja läksime Pia isa juurde kus me lõunat sõime. Pia isa oli käinud ka Tallinnas ja ta näitas mulle pilte vanalinnast ja Riigikogust. Sõime siis koos lõbusalt lõunat ja tore oli kuulata mida inimesed omavahel räägivad...isegi kui peaaegu kõigest aru ei saa...otsisin tähendusi asjadele mis söögilaua peal asetsesid. Huvitav oli see et nii ema kui isa kodus oli nii palju asju et silme eest läks kirjuks aga see on sakslaste puhul tavaline, et ajajooksul koguneb palju suveniire ja muud pudipadi.
Mis siis edasi?
Ei teagi kohe, kuhu ma järgmine kuu minna tahan või kas ma üldse peaks äraminema sellest ilusast Moseli orust. Äkki see ongi minu koht sel suvel aga võibolla ka kauemaks. Piaga on läbisaamine ok aga tahaks vist natuke materiaalset vabadust...kõike see et kui palju ma peaks söögiraha maksama või bensiini raha kui kuhugi koos läheme.....ja pealegi tahaks oma raha mitte ema raha kasutada. Seega äkki on õige siia jääda ka juulikuuks ja otsida mõni töö. Praegu tunnen et võiksin vabalt olla koristaja kuskil kodus või hotellis või lapsehoidja või näiteks viinamarju korjata sügisel, mida ma näiteks Eestis teha ei saaks.Minu jaoks on oluline see et põnev oleks...midagi uut õppida ja kasulik saaks kellelegi olla...ja raha teenida natuke pole paha.
Mina ise tunnen ennast tegelikult sõiduvees. Ma olen rahulikum kui kodus, mulle meeldib see töö mis ma siin teen...näiteks muruniiduki asemel niidan nüüd vikatiga ,mis ei ole ka kõige teravam aga saab veits kiiremini tööd teha ja see on mulle uus kogemus ja ma teen seda rõõmuga sest mul ei ole kuhugi kiiret..Mul on aega enda jaoks.....teha harjutusi,mediteerida, lugeda raamatut jne. Praegu olen suhteliselt enesekindel sest minuga ollakse väga rahul ja ma saan kõigega enamvähem hakkama.
Aga üha sagedamini minu siiajäämise tunne kõigub seinast seina.Vahel ma mõtlen kas on ikka õige siia jääda...nagu miski häiriks mind aga ma ei tea mis....võibolla tõesti rahavärk, et pean bensiini eest natuke maksma ja ka süüa ostma....ahhh ma ei tea ise ka mis tahan.
Loovust, armastust, rõõmu!!!
Endiselt selgust pole näha
Ok mis mul viga on ...mis mulle siin ei meeldi...ok ma vist tean aga see et mind midagi teise inimese juures ei meeldi ei tähenda et ta halb oleks......Kõik see mis mulle ei tundu õige või on kummaline tekitab trotsi aga see võiks kiiresti lahtuda sest tegelt on siin ju lahe olla, nõme lihtsalt et mõningates asjades me oleme niiii erinevad aga ometi võiksin seda aktdepteerida et mõtleb ja tegutseb teistmoodi ja lasta tal selline olla nagu ta on aga ometi see mind häirib.
Viis peeglit ühes toas......
Ma ei tea kas see on normaalne et toa tubaseks muutmiseks on ja nii palju peegleid?
Kuna Pia otustas oma tube muuta siis me arutasime et mis muuta ja mis jätta. Kui ma kodus arvutist pilte vaatasin siis tundusid toad kelmikad ja hubased aga tegelikult see et seinal on erinevat värvi riidetükikesed ja laudlinaks fliisist tekike ja lähemalt vaadates on näha et mõni halvasti välja kukkunud maaling on kleepekatega peidetud mis samuti kena välja ei näe siis ei tekitanud erilist hubast tunnet seal magada...jne.nii palju asju oli peidetud näiteks portega mis toa muude värvidega kokku ei läinud....ok ma ei hakka kirjutama kõiki kummalisi asju mis ühes toas tehtud...see jätaks mulje nagu ma naeraks ta üle aga tegelt tahaks lihtsalt aidata kui ta seda ise palub ja teda aktsepteerida nii nagu ta on aga vahel tahaks teda muuta aga tegelt see on võimatu sest kui inimene on nii kaua elanud nagu Pia siis teda ei muuda miski.....ja miks peakski.........
Niisiis hakkasime ühte tuba niiöelda teistmoodi sisustama ta isegi ütles et tee nii nagu mina mõtlen aga lõpuks tegi ta ikka nii nagu tema arvates õige on .........no tegelt mis sellest, peaasi et ta ise rahul on......aga see tuba sai küll parema väljanägemise, välja arvatud see et väikeses toas on viis peeglit.
...ok see selleks ....
........Kodutud loomad, öine second hand ja vallalised noored
Pärast toa koristust läksime loomade varjupaiga lahtiste uste üritustele. Jõudsime sinna õhtupoole seega koerte jooksuvõistlus jäi nägemata aga sai vaadata kuidas kassid ja koerad elavad Saksamaa loomade varjupaigas. Arvan et saksamaa varjupaigad on ikka paremate tingimustega kui meil eestis....suured puurid ja ümbrus nägi välja kui korralik loomaaed( selline pargitaoline) aga ometi koguvad nad raha et laiendada ja parandada veelgi tingimusi. Nende probleem oli see et kasside maja on liiga koerte maja lähedal ja mõlemad loomad on seega rohkem stressis.
Ringi jalutades oli meeleolu olenemata suhtelislt headest elamistingimustest kurva võitu.Tundsin et ükskõik kui hästi nad seal ka elavad nad vajad loomad inimese sõprust ja imelik oli näha puurides ilusaid tõukoeri.
Lisaks oli seal väike kirbuturg kus kõik kasum läks koertevarjupaigale. Pia ostis igast lillepotte kuigi tal on neid juba tohutult palju ja peaaegu kingiks idamaise tee serviisi komplekti mis tal juba varem olemas oli....see mind nats ärritas et kas peab nii palju asju ostma kuigi tehti talle palju hinnaalandust...aga see oli jälle hetk kus pidin rahulikuks jääma...mina ei pea tema tegemiste üle kohut mõistma kuigi see on niiiiii kerge tulema.
Pia saab aru kui mind miski häirib siis ma ütlen mis mõtlen ja ongi kõik.
Kuna mõte oli minna vallaliste peole...siis...jajajaaaa ma tean küll mis te mõtlete aga tahtsin lihtsalt tantsida...korra elus tuleb ka vallaliste peol ära käia. Enne seda leidsime Koblenzi vanalinnas kella üheksa paiku second handi. Teenindus oli suurepärane. Väga meeldiv poemüüja pakkus esimese asjana kohvi ja Pia jäi müüjaga rääkima ja mina siis vaatasin ringi. Valik oli väga suur aga midagi minule sobilikku ei leidnud ja tegelt ei ole mul praegu midagi vaja.Viibisime seal poolteist tundi ja läksime siis peole.
Ausalt öeldes oli pidu jama. Muusika igav ja üldse midagi huvitavat ei juhtunud ...järelikult ei olnud vajagi. Maja oli purjus noori täis ja muud ei midagi....mõtlesin et diskodega võib nüüd mõneks ajaks pausi teha.
Trummid põrisevad
Järgmine päev pärast diskotamist hommikul vara sõitsime Pia punase autoga mööda moseli jõge Cochemi linnakesse mis näeb imeilus välja.....üldse moseli org on vist saksamaa looduse poolest ilusamaid paiku ja siinseal romantilisi lossikesi.Pia läks dzembe trummi kursust andma ja mina läksin siis ka õppima. Lisaks trummi õpetusele õppisime ka rütmi mis küllaltki sarnanes sellele mis koolis teinud olen. Seltskond oli meeldiv ja pia õpetab väga hästi ja suudab luua äärmiselt muheda, lõbusa atmosfääri.
Tagasi koju tulles olime mõlemad ramp väsinud aga Pia tahtsin süüa makarone kastmega ja salatit ja seda ma siis tegingi......ausalt öeldes tuli makaronipada suurepäraselt välja ja salat oli ka väga maitsev.....see hirm,et ma söögitegemisega hakkama ei saa on kadunud.
Hetkel olen vabatahtlik ühes majas mida ma arvan näiteks Eestis ei leidu.See maja räägib Piast, kes siin elab päris palju. On asju mis mulle meeldib rohkem, mis vähem. Kui väravast sisse minna siis läheb silme eest kirjuks...... kollased plastmasstulukesed puuoksa külge riputatud, maapind on kaetud heinte,kivide ja laudadega. On näha et on tehtud lillepeenar mis on kivikestega ääristatud, kust leidub nõgeseid ja umbrohtu ja lillepotte ja kompositsioone erinevates kohtades aga midagi konkreetset seal kasvamas ei näe.Veel on maja ees näha plastmass basseinikesi kus ligunevad kuuseokkad ja palju erinevat värvi ja materjaliga laude ja toole. Ja mis kõige lahedam väljas leida võib on erinevates kohtades peegleid aga sa ei saa ennast korralikult näha sest mingi puu oksake on risti ees või peegel lihtsalt liiga madalal. Igastahes palju asju mida esimesel vaatlusel ei saa aru mis selle või teise funktsioon võib olla. Ka minu tuba on huvitav. Kuna perenaise Piale ei meeldi nurgad siis on ta need erinevat moodi kaunistades üritanud varjata. Näiteks hõljuvate rätikutega või mööbliga.
Arutasime Piaga, et näiteks kuidas ma oma toa teisiti paigutaksin, sest ta teab et tema toad ei ole just kõige praktilisemalt paigutatud. No minu toas on kaks peeglit aga ma ei saa neid kasutada, sest üks peegel asetseb liiga madalal voodi kohal ja selle ees asetseb rätikukene ja teine peegel asub samuti madalal ja pimedas nurgas ja pean rätiku alt pugema ja pool kükakil peeglisse vaatama, mis on muidugi võimalik aga noh, me oleme juba kord mugavad. Ja riiuleid ei saa ka kasutada sest nende ees on kas sada ilu rätikukest või väike toolikene ja lisaks kaks lauda aga kumbagi ei saa kautada sest need on kaunistatud merekarpide, kivikeste või kunstlilledega Igastahes jõudsime arusaamale Piaga et normaalsed praktilise mõtlemisega inimesed ei tahaks siin ööbida, sest toa paigutus on kummaline ja kaootiline. Hea on tõdeda, et lisaks minule on veel kaootilisi inimesi ja see on tegelikult tore.
Piaga on ainult kurb asi, et kuna ta pakub välja erinevaid workshope küll tantsu, trummi, meditatsiooni, näitlemist jne. ja ööbimisvõimalust aga peaaegu ühtegi ei toimu. Ta on küll igalpool reklaaminud küll festivalidel,ajalehes ja jagades flayereid, mida leidub erinevates kohtades maja peal. Me jõudsime järeldusele, et tema klientideks on väga väike rindkond. Need on boheemlased, kunstiinimesed, inimesed kes tahavad eralduda normaalsest ühiskonnast ....ühesõnaga inimesed kelles on äärmine tolerantsus.....et ei juhtu midagi kui peeglisse vaatamiseks pean poolkükki minema või kui toaletti minemiseks pean kolmandale korrusele kõndima,....või lambilülitit pean otsima kas mõne riidetüki või plakati alt sest talle ei meeldi ukse lülitid.
Minule praegu meeldib siin aga hetkel arvan, et umbes juuli keskel rändan edasi sest tunnen et tahaks teha asju mida tõesti mitte kunagi võibolla ei tee....tahaks sattuda kohta kus on loomad ja nendega tegeleda...ma arvan et olen selleks valmis.....aga võibolla läheb see tunne mööda.
Mida teinud, tundnud
Esimene kohtumine Paiaga oli juba lahe. Ootasin teda rõõmsalt raudteejaamas, ise mõtlesin et pean olema valmis istuma ükskõik kui friiki autosse ja siis kuulen kuskilt kõva hardrocki tümpsu. Sain aru et Pia on lähedal, sest eelnevalt teadsin, et talle meeldib alternatiivne muusika. ......ja peatuski üks punane auto, mis nägi välja täitsa tavaline. Pia nägi välja nii kummaline et see ei üllatanud mind narmendavad püksid ja narmendav pluus. Kui ma aga autosse istusin siis esimene asi mida ma nägin oli korvike kus oli hunnik flayereid ja kleebitud tapeedi või ajakirja ribad, kus on kujutatud küll kive, küll bambusi mis oli kleebitud igalepoole. Muidugi oli autos veel igasugust staffi alates rehvitest lõpetades aroomilõhna pudelitega.
Kui tema juurde jõudsime siis see mis ma nägin oli nii kirju-mirju ja friiki, mis oli hullult lahe. Kõigepealt näitas ta mulle saali,kus ta workshope annab.See ei ole küll suur aga väikese grupiga saab küll tegeleda. Esimesed päevad magasin tantsusaalis, mis näeb tegelikult väga ilus välja....puidust põrand ja pambusest seinad ja kaks suurt katuse akent.Kõigepealt pandi mind pliidipuid tassima kuurist ülesse kolmandale korrusele tantsusaali seina äärde...ja selle riida kõrval ma ka magasin esimesed ööd.....ma mõtlesin küll et putukad ja ämblikud on nüüd maja sees aga Pia armastab igasuguseid loomi ja tal ei ole selle vastu midagi kui putukad või ämblikud majas elavad...ta on väga tähelepanelik kui õhtul autoga sõites mõnda looma või lindu näeb teepeal....Lahe oli see, et ta riputas minu madratsi ette tekikesi, mis tekitas minus tunde nagu oleksin väike laps, kes endale onni ehitab. Siis saime natuke rääkida pärast tööd ja leppisime kokku et ma maksan talle natuke ja aitan teda aias ja teen ja ostan süüa aga mul ei ole kindlat tööaega ja laseme kõigel kulgeda...mõni päev rohkem mõni päev vähem tööd.Siis otsustas et teeb köögi ülesse saali, et oleks sooja vett söögitegemiseks ja üldse mõnusam koos toimetada. Niisiis me tassisime pliidi, nõud ja muu söögi tegemiseks vajaliku ülesse tantsusaali.
Teisel päeval magasin kaua ..umbes kaheteistkümneni. Pia magas tol öösel saali kõrval toas ja läksin vaatama kas ta ka veel magab. Selgus, et Pia oli haigeks jäänud, tundus nagu tavaline viirus...palavik ja kuuma-külma hood.Ta oli terve päev voodis ja mina samuti tundsin ennast uimasena. Lugesin raamatut, jalutasin väljas ja õhtul keetsin elus esimest korda kartuleid....mis tuli muidugi hästi välja.Sõime ja rääkisime juttu- abiks sõnaraamat.
Arsti juurde.
Sellel päeval juhtus igasuguseid asju. Hommikul läksime Piaga ühte väiksesse külakesse Rheini jõe ääres.Tal oli asja asjamisi ja mina nautisin ülikorralikke ja ilusate aedadega maju ja jalutasin jõe ääres. Tagasi tulles näitas ta mulle kus saab Moseli jõe ääres ujumas käia ja korjasime paar suuremat kivi auto peal, mis on muidugi keelatud aga ometi inimesd teevad seda. Siis käis käis ta veel arsti juures sest tal kõht valutas ja söögiisu polnud.
Koju jõudes mõtlesin et võiks tööd ka teha. Kuna Pial ei olnud aega õigel ajal muru niita sest tegeles mingi festivaliga siis tema aed nägi(näeb) välja täielik dzungel...umbes puusa pikkuseni igast kõrrelisi ja nõgeseid täis...ühesõnaga palju umbrohtu.Vaja oli niita tee kuni lõkkeplatsini...seal oli juba väike tee aga see oli kohe kinni kasvamas.Minu vahenditeks oli sirp...üsna nüri ja muruniiduk mis on ilma mootorita samti nüri...lükates niidab muru aga vahepeal kiilus kinni ...või midagi sellist...ei saa ei edasi ega tagasi..hull mässamine...pia ütles et kui üle viskab siis tee vahepeal midagi muud ja hiljem võin jätkata.väikese teeraja tegemine võttis jube kaua aega ja kulutab palju energiat aga noh mna mõtlesin et mul aega küll ja pärast kolmandat päeva saingi kuni lõkkeni teeraja tehtud. Ma pidin veel tähelepanelik olema, et ma mõned taimed ja põõsakesed maha ei niidaks ja lahe asi on see et ta kasvatab bambuseid, mis asetsevad punditi siin ja seal.
Pial on kaks kassi kes mõlemad on haiged....aga ma ei ole aru saanud mis täpselt...ja oli vaja loomaarsti juurde sõita väiksesse linnakesse.Pia pani kassid punutud korvikesse mille ette oli ise meisterdanud võrekese et kassid välja ei saaks aga kui ta kassidega autosse jõudis siis kassikesed ikka pääsesid välja ja me sõitsimegi nii et üks kass peitis ennast autoistme alla ja teine kuugi asjade vahele....lisaks oli veel väga palav päev ja kassidel oli kindlasti autos väga palav ja aknaid sai ka natuke avada sest pia kartis et äkki hüppavad autost välja. Kuna me napilt olime ajagraafikust veits maas siis teel peal juhtus autoõnnetus ja me pidime teist teed pidi sõitma ja jäime loomaarsti juurde hiljaks.Arstil oli juba mingil operatsioonil ja ei saanud tegeleda kassidega ja üks kass kes auto istme alla puges ei olnud võimalik kätte saada ja pia oli suht närvis aga mina seevastu üllatusin et mina suutsin kõige juures rahulikuks ja veits ükskõikseks jääda..tavaliselt ma lähen ka endast välja kui miski normaalne pole ja muidugi see olukord oli nii tobe...ta enda tervis ei olnud ka kõige parem aga mõtlesin et need on tema kassid, tema asi seda lahendada. Ta sai ikka mingid rohud kassidele ja sõitsime kodu poole. Ma ütlesin rahulikult et võibolla on parem kui ta kuskilt korraliku kassipuuri muretseb siis tal ka vähem muretsemist ja pabistamist. Siis ta mõtles natuke ja otsustas ema käest korraliku kassipuuri võtta.
Pärast kasside janti toimus õhtul dzembetund kolme naisega. Võib arvata et ta hull mutt ja kruvid logisevad aga temas on tegelt ka palju head ja positiivsust mida teistes inimestes vähe ja ma hindan seda. Ta on näiteks väga hea õpetaja ja suudab luua ülihea atmosfääri oma tundides. Ka minagi sain veits mängida ja see oli väga lõbus.
Disko aeg
Pärast askeldamist aias sõitsime Bonni lähedale alternatiivmuusika diskole. M ei ole kindel kas meil Eestis üldse sellist kohta on...Võibolla Überblingen Tallinas aga see kus meie tantsisime oli väike ja inimesi oli ka vähe, enamus üle kolmekümne. Nii me siis vabastasime oma vaimu ja tantsisime ennast tühjaks kella viieni. Lahe on see et Pial on nii omapärane tantsustiil...selline jõuline samas hingestatud....on näha et lisaks temas ka teiste liikumises on tunda et nad naudivad muusikat ja oma vabat liikumist ilma et nad peaksid ennast kontrollima...see nägi välja nagu tantsuteraapia
Hommikul kell viis jõusime Pia ema juurde, kus ma magasin kuni päeval kella neljani kui Pia mind ülesse äratas. Sõime niiöelda hommikusööki ja läksime Pia isa juurde kus me lõunat sõime. Pia isa oli käinud ka Tallinnas ja ta näitas mulle pilte vanalinnast ja Riigikogust. Sõime siis koos lõbusalt lõunat ja tore oli kuulata mida inimesed omavahel räägivad...isegi kui peaaegu kõigest aru ei saa...otsisin tähendusi asjadele mis söögilaua peal asetsesid. Huvitav oli see et nii ema kui isa kodus oli nii palju asju et silme eest läks kirjuks aga see on sakslaste puhul tavaline, et ajajooksul koguneb palju suveniire ja muud pudipadi.
Mis siis edasi?
Ei teagi kohe, kuhu ma järgmine kuu minna tahan või kas ma üldse peaks äraminema sellest ilusast Moseli orust. Äkki see ongi minu koht sel suvel aga võibolla ka kauemaks. Piaga on läbisaamine ok aga tahaks vist natuke materiaalset vabadust...kõike see et kui palju ma peaks söögiraha maksama või bensiini raha kui kuhugi koos läheme.....ja pealegi tahaks oma raha mitte ema raha kasutada. Seega äkki on õige siia jääda ka juulikuuks ja otsida mõni töö. Praegu tunnen et võiksin vabalt olla koristaja kuskil kodus või hotellis või lapsehoidja või näiteks viinamarju korjata sügisel, mida ma näiteks Eestis teha ei saaks.Minu jaoks on oluline see et põnev oleks...midagi uut õppida ja kasulik saaks kellelegi olla...ja raha teenida natuke pole paha.
Mina ise tunnen ennast tegelikult sõiduvees. Ma olen rahulikum kui kodus, mulle meeldib see töö mis ma siin teen...näiteks muruniiduki asemel niidan nüüd vikatiga ,mis ei ole ka kõige teravam aga saab veits kiiremini tööd teha ja see on mulle uus kogemus ja ma teen seda rõõmuga sest mul ei ole kuhugi kiiret..Mul on aega enda jaoks.....teha harjutusi,mediteerida, lugeda raamatut jne. Praegu olen suhteliselt enesekindel sest minuga ollakse väga rahul ja ma saan kõigega enamvähem hakkama.
Aga üha sagedamini minu siiajäämise tunne kõigub seinast seina.Vahel ma mõtlen kas on ikka õige siia jääda...nagu miski häiriks mind aga ma ei tea mis....võibolla tõesti rahavärk, et pean bensiini eest natuke maksma ja ka süüa ostma....ahhh ma ei tea ise ka mis tahan.
Loovust, armastust, rõõmu!!!
Endiselt selgust pole näha
Ok mis mul viga on ...mis mulle siin ei meeldi...ok ma vist tean aga see et mind midagi teise inimese juures ei meeldi ei tähenda et ta halb oleks......Kõik see mis mulle ei tundu õige või on kummaline tekitab trotsi aga see võiks kiiresti lahtuda sest tegelt on siin ju lahe olla, nõme lihtsalt et mõningates asjades me oleme niiii erinevad aga ometi võiksin seda aktdepteerida et mõtleb ja tegutseb teistmoodi ja lasta tal selline olla nagu ta on aga ometi see mind häirib.
Viis peeglit ühes toas......
Ma ei tea kas see on normaalne et toa tubaseks muutmiseks on ja nii palju peegleid?
Kuna Pia otustas oma tube muuta siis me arutasime et mis muuta ja mis jätta. Kui ma kodus arvutist pilte vaatasin siis tundusid toad kelmikad ja hubased aga tegelikult see et seinal on erinevat värvi riidetükikesed ja laudlinaks fliisist tekike ja lähemalt vaadates on näha et mõni halvasti välja kukkunud maaling on kleepekatega peidetud mis samuti kena välja ei näe siis ei tekitanud erilist hubast tunnet seal magada...jne.nii palju asju oli peidetud näiteks portega mis toa muude värvidega kokku ei läinud....ok ma ei hakka kirjutama kõiki kummalisi asju mis ühes toas tehtud...see jätaks mulje nagu ma naeraks ta üle aga tegelt tahaks lihtsalt aidata kui ta seda ise palub ja teda aktsepteerida nii nagu ta on aga vahel tahaks teda muuta aga tegelt see on võimatu sest kui inimene on nii kaua elanud nagu Pia siis teda ei muuda miski.....ja miks peakski.........
Niisiis hakkasime ühte tuba niiöelda teistmoodi sisustama ta isegi ütles et tee nii nagu mina mõtlen aga lõpuks tegi ta ikka nii nagu tema arvates õige on .........no tegelt mis sellest, peaasi et ta ise rahul on......aga see tuba sai küll parema väljanägemise, välja arvatud see et väikeses toas on viis peeglit.
...ok see selleks ....
........Kodutud loomad, öine second hand ja vallalised noored
Pärast toa koristust läksime loomade varjupaiga lahtiste uste üritustele. Jõudsime sinna õhtupoole seega koerte jooksuvõistlus jäi nägemata aga sai vaadata kuidas kassid ja koerad elavad Saksamaa loomade varjupaigas. Arvan et saksamaa varjupaigad on ikka paremate tingimustega kui meil eestis....suured puurid ja ümbrus nägi välja kui korralik loomaaed( selline pargitaoline) aga ometi koguvad nad raha et laiendada ja parandada veelgi tingimusi. Nende probleem oli see et kasside maja on liiga koerte maja lähedal ja mõlemad loomad on seega rohkem stressis.
Ringi jalutades oli meeleolu olenemata suhtelislt headest elamistingimustest kurva võitu.Tundsin et ükskõik kui hästi nad seal ka elavad nad vajad loomad inimese sõprust ja imelik oli näha puurides ilusaid tõukoeri.
Lisaks oli seal väike kirbuturg kus kõik kasum läks koertevarjupaigale. Pia ostis igast lillepotte kuigi tal on neid juba tohutult palju ja peaaegu kingiks idamaise tee serviisi komplekti mis tal juba varem olemas oli....see mind nats ärritas et kas peab nii palju asju ostma kuigi tehti talle palju hinnaalandust...aga see oli jälle hetk kus pidin rahulikuks jääma...mina ei pea tema tegemiste üle kohut mõistma kuigi see on niiiiii kerge tulema.
Pia saab aru kui mind miski häirib siis ma ütlen mis mõtlen ja ongi kõik.
Kuna mõte oli minna vallaliste peole...siis...jajajaaaa ma tean küll mis te mõtlete aga tahtsin lihtsalt tantsida...korra elus tuleb ka vallaliste peol ära käia. Enne seda leidsime Koblenzi vanalinnas kella üheksa paiku second handi. Teenindus oli suurepärane. Väga meeldiv poemüüja pakkus esimese asjana kohvi ja Pia jäi müüjaga rääkima ja mina siis vaatasin ringi. Valik oli väga suur aga midagi minule sobilikku ei leidnud ja tegelt ei ole mul praegu midagi vaja.Viibisime seal poolteist tundi ja läksime siis peole.
Ausalt öeldes oli pidu jama. Muusika igav ja üldse midagi huvitavat ei juhtunud ...järelikult ei olnud vajagi. Maja oli purjus noori täis ja muud ei midagi....mõtlesin et diskodega võib nüüd mõneks ajaks pausi teha.
Trummid põrisevad
Järgmine päev pärast diskotamist hommikul vara sõitsime Pia punase autoga mööda moseli jõge Cochemi linnakesse mis näeb imeilus välja.....üldse moseli org on vist saksamaa looduse poolest ilusamaid paiku ja siinseal romantilisi lossikesi.Pia läks dzembe trummi kursust andma ja mina läksin siis ka õppima. Lisaks trummi õpetusele õppisime ka rütmi mis küllaltki sarnanes sellele mis koolis teinud olen. Seltskond oli meeldiv ja pia õpetab väga hästi ja suudab luua äärmiselt muheda, lõbusa atmosfääri.
Tagasi koju tulles olime mõlemad ramp väsinud aga Pia tahtsin süüa makarone kastmega ja salatit ja seda ma siis tegingi......ausalt öeldes tuli makaronipada suurepäraselt välja ja salat oli ka väga maitsev.....see hirm,et ma söögitegemisega hakkama ei saa on kadunud.
Tuesday, March 16, 2010
tantsin siin tantsin seal tantsin iga kohal peal
Tagasi reaalsusesse.
nonii...kuuaega oldud juba eemal tsivilisatsioonist...aeg tagasi tulla ja vaadata mida Hispaania veel pakub. arvasin et ukski minu esialgne plaan ei toimi aga vota napust siiski kulgesid plaanid selliseks et soitsime kristeliga Granadasse(selle idee andis ema....ja samas aitab nerjas kulgemisest. Tegin ka esimese couchsurfingu uhe noormehe juurde, kes elas kesklinnas. sain seal viibida kolm neli paeva siis jain Granadasse uksi ja sain odava oomaja backpackers hostelis ku uhes toas on mitu inimest ja ranivoodid. see oli esimest korda sellises kohas uksi oobida ja taitsa ok oli. paar inimest oobis samas toas.
granada on ulikooli linn ja koige suurem vaatamisvaarsus on Alhambra...mauride kindlus koos suureparase pargiga mida ma ka kulastasin.lisaks toimus linnas ka tango festival ja kaisin ka uhel kontserdil teatrimajas.....huvitav on see et isegi korralikus kultuurimajas voi teatris ei ole vetsu lukke ...raakimata kaubanduskeskuste vetsudega kus pead lootma heale onnele, et koik protseduurid saab varjatult ara teha. etendus oli muidugi suureparane, nagin kahe argentiina tango tantsija paari poolt suureparaseid etteasteid. see oli toesti vaart vaatamist.
Reede ohtul kaisin ka flamencot vaatamas. See toimus traditsioonilises valgeks varvitud keldriruumis ja tantsiti vaikesel pinnal. etendus oli huvitav ja kaasahaarav.
nadalaalguses porutasin Sevillasse....flamenco pealinn.et oleks huvitavam siis soitsin rongiga.nautisin maastiku ja palju oliivi puid.Koos Sevillaga tuli minu jaoks ka suvi sest seni on olnud siin soe ja kain luhikeste varukatega samas leidub palju inimesi kel paksud talvejoped seljas kui valjas 24 kraadi sooja... sellest ma aru ei saa kuidas nad suudavad niiii soojalt riides ringi liikuda.
esimesed mulje on suureparased....utleks et vanalinna voib iseloomustada sonaga avarus, ohulisus.oomaja sain kesklinna katedraali taha...jallegi backpackersi hostel. seni on siin vaga meeldiv teenindus olnud.
Sain kokku Sevillas Marianniga kes on lapsehoidja siin. ta tuli siia elama ja tootama selleks et oppida flamencot. Tema kaest olen saanud teada et kui tahta tantsijana elatist teenida siis on see aarmiselt raske ja vaga vahesed on joudnud kontserdite andmiseni. aga kui lihtsalt oppida siis on motekas tulla toole lapsehoidjana. koos kaisime vaatams ka flamencot, mis oli tasuta. tantsijaks oli uks toeline Naine... temas oli see miski mis sundis vaatama.
nonii...kuuaega oldud juba eemal tsivilisatsioonist...aeg tagasi tulla ja vaadata mida Hispaania veel pakub. arvasin et ukski minu esialgne plaan ei toimi aga vota napust siiski kulgesid plaanid selliseks et soitsime kristeliga Granadasse(selle idee andis ema....ja samas aitab nerjas kulgemisest. Tegin ka esimese couchsurfingu uhe noormehe juurde, kes elas kesklinnas. sain seal viibida kolm neli paeva siis jain Granadasse uksi ja sain odava oomaja backpackers hostelis ku uhes toas on mitu inimest ja ranivoodid. see oli esimest korda sellises kohas uksi oobida ja taitsa ok oli. paar inimest oobis samas toas.
granada on ulikooli linn ja koige suurem vaatamisvaarsus on Alhambra...mauride kindlus koos suureparase pargiga mida ma ka kulastasin.lisaks toimus linnas ka tango festival ja kaisin ka uhel kontserdil teatrimajas.....huvitav on see et isegi korralikus kultuurimajas voi teatris ei ole vetsu lukke ...raakimata kaubanduskeskuste vetsudega kus pead lootma heale onnele, et koik protseduurid saab varjatult ara teha. etendus oli muidugi suureparane, nagin kahe argentiina tango tantsija paari poolt suureparaseid etteasteid. see oli toesti vaart vaatamist.
Reede ohtul kaisin ka flamencot vaatamas. See toimus traditsioonilises valgeks varvitud keldriruumis ja tantsiti vaikesel pinnal. etendus oli huvitav ja kaasahaarav.
nadalaalguses porutasin Sevillasse....flamenco pealinn.et oleks huvitavam siis soitsin rongiga.nautisin maastiku ja palju oliivi puid.Koos Sevillaga tuli minu jaoks ka suvi sest seni on olnud siin soe ja kain luhikeste varukatega samas leidub palju inimesi kel paksud talvejoped seljas kui valjas 24 kraadi sooja... sellest ma aru ei saa kuidas nad suudavad niiii soojalt riides ringi liikuda.
esimesed mulje on suureparased....utleks et vanalinna voib iseloomustada sonaga avarus, ohulisus.oomaja sain kesklinna katedraali taha...jallegi backpackersi hostel. seni on siin vaga meeldiv teenindus olnud.
Sain kokku Sevillas Marianniga kes on lapsehoidja siin. ta tuli siia elama ja tootama selleks et oppida flamencot. Tema kaest olen saanud teada et kui tahta tantsijana elatist teenida siis on see aarmiselt raske ja vaga vahesed on joudnud kontserdite andmiseni. aga kui lihtsalt oppida siis on motekas tulla toole lapsehoidjana. koos kaisime vaatams ka flamencot, mis oli tasuta. tantsijaks oli uks toeline Naine... temas oli see miski mis sundis vaatama.
Saturday, February 27, 2010
Ma naudin...
Ma naudin- et kui päike hakkab hommikul minule paistma siis piisab ainlt sellest et poen oma magamiskotist välja ja saan kohe päikest oma kehale.
naudin- et saan juua kohvi päikest nautides ja jalutada randa kõvasti ja valesti lauldes.
naudin,et kui jõuan rannani siis tervitan merd, kive ja külastan Kristelit, kes elab rannas ja tema juures süüa.
naudin, et saan ronida suure kivi otsa, vaadata mere poole...panna mp3- me heli põhja ja laulda kõva selge häälega, tundes ennast jälle lapsena.
naudin, et saan teha tegevusi vastavalt sisetundele, kas mediteerida,tantsida,laulda, venitada kui mu sisetunne ütleb, et peaks mediteerima või tantsima või venitama siis ma leian selleks kohe aega.
naudin et saan kõndida linna umbes 40 min. lauldes ja tantsides ilma et peaks piinlikust tundma öelda vastutulevatele inimestele rõõmsalt-olaa....te ei kujuta ette kui tervendav see on....vabaduse tunne. üha rohkem saan selgemaks et suudan ennast ise tervendada....sellest on kasu.
naudin et saan viibida koos kristeliga ja jagada mõtteid ja tajuda et meie kohtumine ei ole juhuslik vaid ette määratud.... tajuda kuidas meil on vaja teineteise toetust.
naudin- et saan juua kohvi päikest nautides ja jalutada randa kõvasti ja valesti lauldes.
naudin,et kui jõuan rannani siis tervitan merd, kive ja külastan Kristelit, kes elab rannas ja tema juures süüa.
naudin, et saan ronida suure kivi otsa, vaadata mere poole...panna mp3- me heli põhja ja laulda kõva selge häälega, tundes ennast jälle lapsena.
naudin, et saan teha tegevusi vastavalt sisetundele, kas mediteerida,tantsida,laulda, venitada kui mu sisetunne ütleb, et peaks mediteerima või tantsima või venitama siis ma leian selleks kohe aega.
naudin et saan kõndida linna umbes 40 min. lauldes ja tantsides ilma et peaks piinlikust tundma öelda vastutulevatele inimestele rõõmsalt-olaa....te ei kujuta ette kui tervendav see on....vabaduse tunne. üha rohkem saan selgemaks et suudan ennast ise tervendada....sellest on kasu.
naudin et saan viibida koos kristeliga ja jagada mõtteid ja tajuda et meie kohtumine ei ole juhuslik vaid ette määratud.... tajuda kuidas meil on vaja teineteise toetust.
Monday, February 8, 2010
Koopaelanik lepatriinu räägib
Ürgne jõesäng,jääajakivid ümberringi, kuid ka palju rohelist me koopa ümber.Keegi ei kujuta mis elu on elada koopaurus. tundub veidi hirmutav aga tegelikult on see väga eksootiline kogemus. me koduke on suhteliselt eraldatud kohas ja väga turvaline. gerlyl ja fredil, kellega koos möllan, on mõnus pesake kuhu mahub magama kaks inimest. varem oli seal juba tulease ja vajalikud nõud, toolid olemas...kõik vajalik eluks looduse keskel. leidsin endale ideaalse urukes...olen nende vastasnaaber, kuhu mahub korralik voodimadrats...mugavus missugune.lagi on nii lähedal et istuda ei saa aga hea soe on magada...oluline et vihma sisse ei saja.
Igapäev on toimetusi gerlyga.ükspäev oli linnas haiti toetamise päev kus saime tasuta capoeira ja salsa tunnis osaleda ja ostsime riideid 1euro kaks riideeset....sain teksad ja kootud pluusi....väga soodne leid.selle päeva lõpus läksime ühele kontserdile, kus tantsisime ribadeks ööläbi.....seda oli väga vaja.. Ükskord nädalas õhtuti koguneb koopatemplisse farmi perekod ja töötajad koos lastega et laulda bajaneid...hindu laulud...sarnased mantra lauludega....see toimus trummi ja kitarri saatel...see oli nii kihvt kogemus...eriline õhkkond...ilusad laulud....seda turismireisil ei koge.
ma olen ikka nii õnnelik et viibin siin...saan palju endaga olla...kulgeda puhastuda....ei mingit kiirustamist...see ei ole logelemine vaid iseenda tundma õppimine ilma et keegi minult midagi ootaks.seda saab teha ainult kuskil teises keskkonas mitte oma kodu seinte vahel.
Muidugi tuleb aeg kui pean edasi liikuma ja koopaelu saab otsa.tunnen et sevilla on minu võimaluste linn.tahan väga salsat õppida ja sellega raha teenida. ma ei saa sellest üle. süda tilgub verd kui näen salsat....see on minu kutsumus, kirg...isegi rohkem kui flamenco....kui visualiseerin et tantsin siis ka nii juhtub aga kui ei juhtu siis järelikult peab nii minema.
varsti tuleb carneval nerjasse ja kindlasti võtame sellest osa.lähme ka restorani flamencot vaatama ja võtame osa tasuta salsakursustest....tantsu iga päev....nii et ei mingit logelemist.....vaid anda endale võimalus lõpmatult loovusega tegeleda......kui mul kunagi perekond,lapsed siis teised hakkan seda elu nautima ja kogemusi saama.
Loovus, armastus, rõõm on kolm elu teetähist mida pean oluliseks.
Palju soojust hinge
Igapäev on toimetusi gerlyga.ükspäev oli linnas haiti toetamise päev kus saime tasuta capoeira ja salsa tunnis osaleda ja ostsime riideid 1euro kaks riideeset....sain teksad ja kootud pluusi....väga soodne leid.selle päeva lõpus läksime ühele kontserdile, kus tantsisime ribadeks ööläbi.....seda oli väga vaja.. Ükskord nädalas õhtuti koguneb koopatemplisse farmi perekod ja töötajad koos lastega et laulda bajaneid...hindu laulud...sarnased mantra lauludega....see toimus trummi ja kitarri saatel...see oli nii kihvt kogemus...eriline õhkkond...ilusad laulud....seda turismireisil ei koge.
ma olen ikka nii õnnelik et viibin siin...saan palju endaga olla...kulgeda puhastuda....ei mingit kiirustamist...see ei ole logelemine vaid iseenda tundma õppimine ilma et keegi minult midagi ootaks.seda saab teha ainult kuskil teises keskkonas mitte oma kodu seinte vahel.
Muidugi tuleb aeg kui pean edasi liikuma ja koopaelu saab otsa.tunnen et sevilla on minu võimaluste linn.tahan väga salsat õppida ja sellega raha teenida. ma ei saa sellest üle. süda tilgub verd kui näen salsat....see on minu kutsumus, kirg...isegi rohkem kui flamenco....kui visualiseerin et tantsin siis ka nii juhtub aga kui ei juhtu siis järelikult peab nii minema.
varsti tuleb carneval nerjasse ja kindlasti võtame sellest osa.lähme ka restorani flamencot vaatama ja võtame osa tasuta salsakursustest....tantsu iga päev....nii et ei mingit logelemist.....vaid anda endale võimalus lõpmatult loovusega tegeleda......kui mul kunagi perekond,lapsed siis teised hakkan seda elu nautima ja kogemusi saama.
Loovus, armastus, rõõm on kolm elu teetähist mida pean oluliseks.
Palju soojust hinge
Saturday, January 30, 2010
naise ürgsed võimed
Mul on tunne et viibin taastusmajas.esimesed kolm päeva ainult toas. Loeme raamatuid, tantsime, laulame. Tunnen kuidas tegelik mina..ürgne naine on kuskil kinni...nagu luku taga.....selleks et see välja tuleks on vaja lõdvestada keha ja vaim .
Lõpuks tervitas mind ka päike....toitsin oma keha päikeseenergiaga. lugedes tarku raamatuid... mitte eneseabi raamatuid. Avastasime kui suurt väge võib seksisis leiduda.Seks ei ole ainult enese või kaaslase rahuldamine..seda ka aga ka midagi enamat,spirituaalset.Teine tore teadmine et naisel on võime hoiduda teadlikult rasedusest ilma kaitsevahendit kasutades. Tähtis on usaldada ennast ja partnerit. Südamest südamesse ühendus. Kui teema huvitab siis soovitan kohustuslikult lugeda kirjutist mis pöörab kujutlus seksist peapeale. www.kohalolu.com ja sealt edasi Kogemus ja siis gerly blogi.
NB! kui olete kirjutise ära lugenud siis andke teada mida tunnete ja arvate sellest värgist:))
Subscribe to:
Posts (Atom)
